Kaarin Kivirähk kirjutas küll hiljuti Postimehes väga hea (kunsti)ülevaate sellest, “kuidas nõiad moodi tulid”[1], aga hiljuti Helsingis MOVING IN NOVEMBER festivalil viibides ning seal kahte lavastust/performance’it vaadates jõudis see teema/artikkel/mõte minuni tõeliselt kohale.
Nõiad. Hullud, segased, sõgedad, jälgid, jäledad, jõledad, jubedad, võikad, pöörased, raevukad, hirmsad, kohutavad, salapärased, tontlikud, kuratlikud, loomalikud, saatanlikud, ogarad, elajalikud. Nõiad.
“Sest selliste fuuriate seksuaalsus ei allu kellelegi, nad on kõike muud kui rahulikud kodukolde hoidjad, nagu sooviks naisi näha kas või meiegi konservatiivsed jõud ja mis on olnud naisideaaliks läbi sajandite”[1].
Nõiad on miskid/keskid, kes ei sobitu meie hetkelisse ühiskonnastruktuuri. Nad on olemas ajaloos, me õpime neid, aga praegu, siin, tänaval, nüüd…ei, lihtsalt ei ole kujuteldav. Me võime sellest aru saada, seda mingil määral ettegi kujutada, aga mitte seda mõista. Et siin, selles puhtas läänelik-põhjamaises esteetikas, puhtas Apple’i (õuna)maailmas, kultiveeritud vaesuses (ehk ilustatud vaesuses) ilmub järsku kuhugi üks nõid, kes ei ole hull mitte armukadedusest, meeltesegadushoos, vaid kes ongi hull selle sõna sünges, sügavas ja tähenduslikus aspektis.
Tundub, et nõiad on justkui (praeguse?) feministliku liikumise/kõne/mõtte kulminatsioon, haripunkt, apogee. Mida võiks karta üks feministlikust vaatepunktist enim põlatud subjekt – konservatiivne valge keskealine mees kõige rohkem? Ratsionaalselt (naisõigustest) diskuteerivat naist? Rindu paljastavat feministi? Vaevalt. Aga nõida, tema mõttemaailma, mõttestruktuuri, maailmapilti asetumatut hulluse (aga mitte arulageda hulluse!) kehastust, naist, kelle sarnast tema jaoks lihtsalt olemas olla ei saa…jaa, seda võiks see mees (aga miks mitte ka naine?) juba karta. Vähemalt eest ära jookseks küll.
Uskudes kunsti ettenägevasse jõudu, ei kahtle ma hetkekski, et nõiad lavalt varsti fiktsioonivälisesse ruumi kolivad/astuvad. Lihtsalt astuvad üle lavarambi ning löövad esireas istuvale ekrelasele rusikaga näkku. Või reformierakondlasele. Või sotsiaaldemokraadile. Vahet tema jaoks pole. Sest ta on nõid, ta on miski, mis meie praegusesse maailmastruktuuri ei ühildu. Sõna “nõid” ise nagu eelnevalt mainitud, on vaid ajalooline konstruktsioon, mütoloogiline/muinasjutuline element, aga mitte reaalselt eksisteeriv fenomen. Seepärast peab see märk veel realiseeruma, reaalse tähenduse omandama. Ja nii nagu Nikolai Triik ulatas Konrad Mägile pintsli, nii “ulatab” nõid maailmale rusika, et jäädavalt meie maailmataju/-nägemust muuta ning (saussurelikult) oma tähistaja tähistatavaga täita.
Väljudes sellest feministlikust diskursusest, hämmastas mind see meeletu power, meelekindlus, selgus, nägemuslikkus, millega need etendajad laval nõidadena tegutsesid. Räägitakse, et mehed on paremad näitlejad, nad lihtsalt sobivad ja “töötavad” klassikalises dramaturgias klassikalisel itaalia laval paremini. Ei tea. Aga igatahes etenduskunstis/performance’is (või kuidas iganes seda žanri defineerida) jäin küll mõtlema, et mida on meestel/Teistel sellele vastu panna? Mingile ürgsele, sügavale sisemisele…energiale või kogemusele? Igatahes midagi oli seal enamat, midagi sügavamat, mis välja paiskudes kõik ülejäänu varju jätab.
Huvitav, millal ka Eestis (või Tartus?) kerkib/kerkivad esile sellised naiskunstnikud, kes suudaks oma kunsti taolist jõudu, nõialikku hullust sisse panna. Ja ma arvan/usun, et selliseid kunstnikke on vaja, et sellist kunsti on vaja. Sest tal on jõudu. Intensiivust. Sisu. Radikaalsust. Mässu. “Mässata on ka vaja!” nagu ütles Peeter Volkonski.
Täpsuse huvides võiks muidugi mainida, et üks “nõid” on Eestis juba kanda kinnitamas, Kanuti Gildi Saalis hiljuti esietendus Maria Metsalu “Mademoiselle x”, mis kaudselt (või ehk isegi mitte nii kaudselt) sellesse diskursusesse sobitub. Aga siiski ei saa rääkida üldisest tendentsist või suunast või kogukonnast või … .
Ega nõiad Eestit puutumata jäta, nad on tulemas, olgem siis selleks valmis. Tulevad “kepi otsas paljalt lennates”[1], et “meelitada vagasid mehi külmkapi taha või pomiseda nõiasõnu, mis ajavad segi igavesest ajast igavesti kehtinud meeste ülemuslikkuse”[1]. Lõpetuseks/lõpuks ei jäägi muud üle, kui tsiteerida “Malleus Maleficarumi”.
Dicunt enim tria esse in rerum natura lingua, Ecclesiasticus, and femina, quae medium in Bonitate aut Malitia tenere nesciunt, sed ubi limites suae conditionis excedunt, ibi quendam apicem et supremum gradum in Bonitate aut Malitia vendicant. In Bonitate quidem, quando a bono reguntur Spiritu, unde et optima sunt. In Malitia vero, quando a malo Spiritu reguntur, unde et pessima efficiuntur.
“They say that there are three things in the world, the Tongue, an Ecclesiastic, and a Woman, which know no moderation in goodness or vice; and when they exceed the bounds of their condition they reach the greatest heights and the lowest degrees of goodness and vice. When they are governed by a good spirit, they are most excellent; but when they are governed by an evil spirit, they become the most wicked.”
“Malleus Maleficarum”, 1487
ÜHETEISTKÜMNES 