täna ja üldiselt sel nädalal ka
söön ma palju
verkikäkki, sest sa oled see
mida sa sööd
ja sel nädalal
olen ma tavalisest vähem
verd, voolab mu sees
umbes 100ml vähem verd
ja üleüldiselt, aga sel nädalal ka
on kõik nii imelik
nagu majad oleks hologrammid
saan käega neist
läbi tõmmata, õhku kopsudesse
hingates on veel
imelikum elada ja vaadata
täna teen teise kannu kohvi ka
sest tundub
et verega läheb kofeiin ka välja
mu kehast kõik!
imelik on olla, midagi pole olemas
ja verd jääb
ikka veel
aina
aina
vähemaks
mitte ainult, muid asju näiteks
jõudu ja tahet
õudu ja igasugu pahesid ka
tunnen vähem
aega on rohkem, et välja
vaadata, mis
toimub igal pool mujal mu ümber
aina
aina
rohkem
aina rohkem olen vähem
aina vähem olen vähem
aina rohkem rohkem
vähem
vähem
jes
ss
s!
!
mu jalad on klaasist ja ma vaatan
alla, inimesed on nii väikesed
nende roosad näod
vaatavad üles, mu jalad on taevani, mööda
klaasist jalgu voolab alla mu veri
nii et kogu valgus muutub punaseks, inimeste näod on ikka roosad
ja väikesed
mu jalad on klaasist ja ma vaatan
alla, inimesed on nii teravad
nende väikesed näod vaatavad must läbi
vaatavad taevani, mööda
klaasist jalgu ronivad üles
nad närivad ja kraabivad
kriibivad mu jalad katki nii et mööda mu jalgu voolab alla
mu veri ja kogu lumi muutub punaseks
nende pilk on klaasist
ma voolan tühjaks
ja läbipaistvaks
ma kardan ja kardan ja kardan
et kohe kohe kohe kohe kohe
kukun
kokku
miljoniks killuks
nii et kogu valgus murdub
ja kogu lumi on terav
ja ma ei saa enam astuda
iga samm lõikab talda
inimeste roosad näod on muutunud punaseks
ja kogu mu veri on nende sees
mu jalad on klaasist ja ma vaatan
aga ei näe ennast kusagil
ainult teravatest kildudest
igalt poolt ja inimeste silmadest
peegeldan vastu
teen selliseid nägusid et ei taha ennast peeglist vaadatagi
mida ma oma suuga teen ja silmadega
nagu nägu muutus muusikaks
kuidagi kole on
muusika?
mina?
aga
homme
on palju ilusam
nagu näeksin vähem hägu
enda ümber pärismaailmas, aga peegel
muutub häguseks ja peidab ära kõik mu koledad näod
hägu täidab muusiku kõri ja kitarrikael
selle kägistan ise surnuks
ei tea mis teen
ei hooli
tea
ei näe
kõik peeglid
kõik peeglid on udus
muutun koledamaks kui eal
mida ma oma suuga teen ja silmadega
teen selliseid nägusid ja peksan peaga õhku auke
ja rusikatega peksan ka auke
nagu tambiks võõra uksele
keset jäist tormi
kinni väljas
haige
abi
on vaja
kuidagi külm
on ja muusik vaikib
järelikult pole kole muusika
see mis välja tahab peksta end mu seest
on kole mis kole ja hirmus hirmsate silmade ja suuga
peeglist pole endiselt mittemidagi näha
ma ei vaatagi silmadega aga
läbi silmade vaatan ma
vaatab ta minu
seest saab
kuskile
ära
mujale
ma ei saa
ise sinna üldse
ligipääsu pole aga arvan
et äkki kui neid koledaid nägusid
iga päev u kaks tundi teen, siis saan varsti
saan aru saan aru millest on vaja üldse aru saada
kui sa üles ärkad olen ma ära läinud
väike kass, kui sa süles märkad, väike kass, et olen ära läinud
ära järele mulle tule, väike kass, võta ise sülle üks uus väike kass,
väike kass, ja kui aeg küps mine ise, mine minema, väike kass, mine ja ütle, et väike
kass sind otsima ei tuleks, ütle et sina mind otsima ei tule, luba mul,
väike kass, luba mul minema minna ja lubavad sinu ka minema
tulema sealt kus ennist magasid, kus mängisid ja, väike kass, kus sa alati üles ärkasid,
seal kus sa alati esimest valgust nägid, seal päike paistis iga päev sinu peale, väike kass,
minu peale ka, aga ma kasvasin suureks, kasvad sina ka, väike kass, usu mind, lase mind
minema ja saad ise ka, usu mind, väike kass kui ei usu küll sa õpid küll sa tahad küll sa
igatsed küll sa lähed, väike kass, siis sa räägid ise sama täpselt sama, siis kui magab su
väike kass, väike kass, siis sa lähed, tunned veel
mu õrna
hõngu
seal
kus
lõ
pu
ks
ma
sinnasamasse ga pärastist jõuad
kuhu sinagi ma ja tasa suikud
lõpuks pärast jäin sinnasamasse mu sülle
